Levinud arusaam on, et merisiga on kaisuloom ja ideaalne loom väikelapsele, aga kas see on ka tõde? Selles postituses räägin sel teemal lähemal ning annan nippe, kuidas oma merisiga endaga harjutada.
Kas merisiga sobib väikelapsele esimeseks loomaks?
Ma tahaks öelda, et ükski loom ei saa olla “lapse loom”. Lapsed jah võivad võtta enda peale suurema osa loomaga seltsimisest ja see side loomaga, mis tekib, on imeline. Lapsel on loomade eest hoolitsemisest nii palju õppida ning elu loomadega on minu arust parem kui ilma :D.
Aga, vastutus on ikkagi lapsevanemal. Arstiarved, kõik rahaline pool, lapsel pole võimalik käia tööl ning sellist vastutust päriselt enda peale võtta. Seega peaks merisiga olema ikkagi terve pere loom ja terve pere vastutada. Eriklassi kuuluvad pikakarvalised merisead, kes eriti vajavad täiskasvanu hoolt karva lõikamise näol. Pesemine, küünte lõikamine. Selle kõige tegemiseks saab last õpetada, aga see on ikkagi pigem 12+a vanuse teema.
Mul endal on kaks pisikest last (1a 4k ja 3a 7k selle postituse kirjutamise ajal) ning kuigi nad paitavad ka notsusid ja saavad neist palju rõõmu, siis merisead on ikkagi võetud mul enda jaoks ja väikelapse sülle ma neid järelvalveta kindlasti ei anna. Miks? Merisead on tegelikult VÄGA ÕRNAD LOOMAD! Nende selgroog on eriti õrn ning kui merisiga peaks kõrgemalt kukkuma, on luumurd üsna kindlustatud ning seeläbi tõenäoline ka lemmiku surm. Neid ei tohi väntsutada või sikutada, eriti beebimerisigu. Nad võivad olla väga kiired ja teha ootamatuid sööste (eriti beebimerisead) ja seda kõike ei oska väikelaps ette näha.
Lisaks on merisead tegelikult väga kõrge hooldusvajadusega loomad. Puur peab olema suur, merisiga on väga arukas loom ja ta päriselt tahab sinuga suhelda. Nad ei ole mõeldud kuhugi nurka puuri panekuks ja sinna jätmiseks (mitte, et ükski loom oleks), vaid pidevaks suhtluseks – pereliikmeks.
Merisead on lastele sobilikumad loomad kui küülikut, sest nad tõesti tahavad olla süles, kui nad on inimesega harjunud ning nad püsivad süles üsna hästi. Sama ei saa öelda küülikute kohta, kellest enamus (muidugi on erandeid) on pigem sellised “ma hüppan üle sinu ja seltsin sinu juures, aga ära mind sülle kisu palun”. Merisiga on imeline koduloom ja kui see vastutus võetakse teadlikult, siis võidab sellest kogu pere.
Kaisukotid ja miks nad on must-have abimeheks?
Kui minu vanem poeg tahtis ka merisigu sülle võtta, siis ta väga kartis nende teravaid küüsi (mis beebimerisigadel on) ning ta ehmus ja sellega ehmatas ka merisigu. Sellest kõigest tekkis mul idee ja vajadus tekitada toode, mis annaks turvatunnet nii lapsele (ei tunne enam küüsi) ja meriseale (saab olla peidus ja tunda ennast turvaliselt, sest merisigadele väga meeldib olla “millegi sees”, eriti alguses kui nad veel kartlikud on).
Sellest vajadusest lõingi ma Notsiku kaisukotid, mis on meie hitt-toode ning ka meie enda igapäevane abivahend merisigade süleajaks.
Kaisukott aitab pelglikel merisigadel inimesega harjuda ning saada seda positiivset kogemust – “mul on temaga tore ja turvaline. Ta ei tee mulle haiget. Ma tunnen tema lõhna ja see saab mulle tuttavaks.” Hiljem on kaisukott hea meriseale alla panekuks, kuna selle peale nad väga pissida ei soovi ja kakad püüab see ka kinni, sest noh….kes see ikka tahab, et merisiga talle sülle pabuldab :D.
Minuga on jaganud kogemust ka üks klient, kes võttis “teise ringi” merisead endale. Algselt öeldi talle, et üks neist mega kartlik ja süles üldse olla ei taha. Ma jagasin kliendiga nippe, et kuidas ikkagi süleajaga alustada ning klient on hiljem väga kiitnud kaisukotti ja öelnud, et see tõesti aitas ka selle kartlikuma meriseaga sidet luua, nii temal kui tema lastel.
Aga kuidas siis ikkagi saada merisiga sõbralikuks ja taltsaks?
AEG ja JÄRJEPIDEV TEGELEMINE – see võtab kogu selle pika jutu kokku, mida nüüd täpsemalt jagan :D. Merisiga on saakloom. Ta on alati veidi närviline. Ta jääb alatiseks kohkuma, kui ta kuuleb kõva lärmi äkitselt või miski tundub talle ohtlik. See ei tähenda, et ta ei tahaks sidet või et ta ei armastaks oma inimest. See instinkt on lihtsalt temas tugevam kui mingi ratsionaalne mõte “See on minu omanik, kes tassi veidi kõvemini lauale pani, mitte kotkas, kes mind kohe nahka pistab” :D.
Ehk siis, see on asi, mille peale kurvastada pole mõtet.
Mida aga saab teha, on see side päriselt oma meriseaga luua läbi järjepideva tegelemise. Beebimerisead on kartlikumad palju pikemat aega, kui võtta “teise ringi” täiskasvanud merisiga. Nad lihtsalt kardavad rohkem ja kogu maailm on nendele võõram. Meie Rosin ja Mandel hakkavad vaikselt jõudma sinna vanusesse, kus merisiga peetakse täiskasvanuks (6k) ning nad on harjunud meie kodu elu-oluga. Nad ei ehmu enam, kui puurist keegi mööda kõnnib. Nad tervitavad mind hommikuti ainuüksi minu hääle peale. Puding on erand. Tema on beebimerisiga, aga tema on ainuke neist, kes tuleb igal hommikul puuri etteulatavasse ossa ja NÕUAB lõua alt sügamist. Olen õnnega koos, nelja merisea peale sain ühe, kellel see loomulik instinkt on ülimadal :D.
Aga, nad kõik on läinud kordades ja kordades julgemaks aja jooksul. KUIDAS:
- Võta merisiga regulaarselt sülle. Korraga 10-20min on täiesti piisav aeg. Alguses soovitan merisiga panna kaisukotti sisse ja järjest võib pikendada seda kaisukoti peal olemise aega. Kui hoiad merisiga kauem kui 20min, siis võimalda talle pissipause.
- Sööda neid igapäevaselt käest – juurikate andmise aeg. Tee kindlat häält ning anna juurikaid käest. Päris alguses ei julge nad käe juurde isegi tulla. See on normaalne, ära anna alla ja proovi edasi. Pane toit puuri põrandale ning ole nende juures, kui nad söövad. Räägi nendega. Hiljem kui nad lubavad, siis silita neid õrnalt söömise ajal. SÖÖMINE ON NENDE LEMMIK TEGEVUS ja kui sina seostud selle = best friend recipe 😀 ehk siis parima sõbra valem.
- Tõsta puur kõrgemale (ohutult!). Kui puur asetseb põrandal, on neil rohkem selline “saagi” tunne. Kui nad on kõrgemal, näevad nad liikumist paremini ja harjuvad sellega = vähem kartlikud merisead.
- Ära pea merisiga üksinda! Merisiga on karjaloom ning ta vajab kaaslast, vähemalt ühte. Üksik merisiga on pea alati kartlikum, eriti algselt koju tulles.
- Piisavalt suur puur – mida õnnelikum on sinu merisiga, seda stressivabam ta on ja valmis sinuga suhtlema. Lisaks on suuremaks piisavalt ruumi zoomideks ja oma rõõmu näitamiseks.
C&C puuridest on merisigu ka oluliselt kergem “püüda”, kuna need pole liigselt kõrged ning enamasti pealt täiesti avatud. Lemmikloomapoe puuridest on notsusid oluliselt keerulisem kätte saada.
Lisasoovitused:
Siia lõppu lisan mõned soovitused videode näol (inglisekeelsed), mis mind on aidanud, kui tegin enda uurimistööd merisigade osas.
